Vene ombudsman Eestis: Õigusest saada haridust emakeeles - Prof. Rannut i eksiarvamuse näite põhjal. Autor: Sergei Seredenko (Vene ombudsman) - PDF

Description
: Vene ombudsman Eestis: Õigusest saada haridust emakeeles - Prof. Rannut i eksiarvamuse näite põhjal : ( ) Autor: Sergei Seredenko (Vene ombudsman) / Tallinn 2011 / Sisukord :... 1 Vene ombudsman Eestis:

Please download to get full document.

View again

of 17
All materials on our website are shared by users. If you have any questions about copyright issues, please report us to resolve them. We are always happy to assist you.
Information
Category:

Business & Finance

Publish on:

Views: 21 | Pages: 17

Extension: PDF | Download: 0

Share
Transcript
: Vene ombudsman Eestis: Õigusest saada haridust emakeeles - Prof. Rannut i eksiarvamuse näite põhjal : ( ) Autor: Sergei Seredenko (Vene ombudsman) / Tallinn 2011 / Sisukord :... 1 Vene ombudsman Eestis: Õigusest saada haridust emakeeles - Prof. Rannut i eksiarvamuse näite põhjal Sissejuhatus Vene ombudsmani poolt tehtud analüüs... 12 - -,. -,,,....., : www: ! 19 «- -,,».,.,,. -,., Õpetajate leht 10,,. -,.,,,,, «, :, ( )»., «( )».. 1, «-»,. -,,, , «,, ( )», , «:»,..,,,.. 37, ..-.,,.,, :,,,,,,, -?,,..,,. - «( )», -. :.., -,.,, -, , «.,».,.,,,,?,.,,, -. -,. - «( )».. 13,, «,,,».,,,, -.,.,,,,,,, , -, -.,, -., «(..),,,,. :,»., - know-how,,. (vähemusrahvus), (rahvusvähemus, national minority).,,. 1991, 1940,., -., : -, ( )., ,, «,,».,, , -,.,..,,. 9, «,,,»...,..., : -,. : « ,» ( ) «,,» ( ). 3. «,,..,.». «, :, ( ).,»..,,...,,. :,. :. -,,? -.,. - -,.,,., -., -,??,.. 1) ,,,..,,.,... -.,,.,,. 52,.,., , ,,,,.,. 2),., «:, ;,,,»;», 1993.,.,,,,.. -,. 3),..,. 37.,.,,,,., ( ),. 4. «,,, ( )».,,., - ( ),.,,,.. 17, 1996., «,, (..),. 5..,., «( ),»,,..,,.. 6. «,.,,,,» «: 1],, ( 1992, ),,, ; 2] ; 3]».,., , ?,..,,,.,,,. 7. «,., (!), -,,., -». -,.,,.,.,,. . 41 «.».., Sissejuhatus Mittetulundusühingu Vene Kool Eestis (Russkaja Škola Estonii) nõukogu pöördus vene ombudsmani (õigusvahemees) Sergei Seredenko poole palvega kommenteerida hr Rannut i väljaütlemisi juhatuse liikme Alissa Blintsova artikli aadressil, võimalike eksiarvamuste leviku ja juurdumise ärahoidmiseks meie ühiskonnas. Kuivõrd eksiarvamused ei teki iseenesest neil on kandjad ning levitajad tulime me otsusele Integratsiooni Uuringute Instituudi teaduri, professori hr Rannut i näite varal suunata tähelepanu haigusele ühiskonnas, mis on vastuolus oma Seadustega. Me jääme lootma avaliku vestluse jätkumisele vastavalt sisule ja ka meie ühiskonna vabastamisele silmakirjalikkuse koormast. Me palume kõiki ametlikke instituute meie riigis vaadata esitatud faktidele, mis on vastuolus Põhiseadusega aga ka teistele seadustele, mida levitatakse eelarvamuslikult vene kogukonna aadressil Eestis. Me täname Sergei Nikolajevitši tehtud töö eest. Järgnevalt esitame vene ombudsmani vastuse meie pöördumise kohta. Lugupidamisega Oleg Nazmutdinov MTÜ Vene Kool Eestis esimees tel.: www: Vene ombudsmani poolt tehtud analüüs Sergei Seredenko Vene ombudsman MTÜ Vene Kool Eestis Lugupeetud MTÜ Vene Kool Eestis juhatuse liikmed! 19. juunil pöördusite Te minu poole palvega teha hr. Rannut i avalduse kohta analüüs, et tuua välja tema võimalikke eksiarvamusi ja nende avastamisel tugevdada positsioone, et vältida nende levikut ning võimendumist meie ühiskonnas. Teiste sõnadega, palute välja selgitada ja teha kahjutuks see paha haigus. Kuna Vene ombudsman läks teisele ringile just vene koolide nõukogu konverentsil, siis on arusaadav, et koostöö Teiega on mulle esmatähtis. Seega kontrollin ma meeleldi hr Rannut i natsionaalset harmooniat Eesti seaduste labürindiga, eelkõige põhiseadusega. Kuna aga Te ei esita oma kirjas konkreetseid avaldusi Integratsiooni Uuringute Instituudi teaduri Mart Rannut i artikli Eestikeelse gümnaasiumi vastaste murest (Õpetajate leht ), siis käsitlen ma neid teemasid, millele Te juhtisite minu tähelepanu. Kuna aga hr Rannut esines ajalehe artikli žanris, siis on mõningased tema mõtted liialt pikalt tekstis jorutatud ja ma olin sunnitud neid kokku koondama. Analüüs on raskendatud ka sellega, et oma esinemises, sisuliselt õigusteemal, hr Rannut ei viita ühelegi seadusele. 1. Rääkides keelelistest õigustest, tuleb rõhutada kaht: õigust riigikeel omandada ning oma rühmale (era)koole asutada. Põhikirjaline keeleõigus ei oma midagi ühist sellega, millest räägib hr Rannut. Õigusest omandada riigikeelt ei tea ma midagi. Sama nagu, ka selle õiguse ulatusest. Ma ei ole ka sellist seadust leidnud eesti seadusandluses. Samamoodi ei tea ma midagi ka õigusest oma rühmale (era)koole asutada. Erakoolide seaduse 1 räägib seda, et seda kohaldatakse eraõiguslikele juriidilistele isikutele aga mitte rühmadele. Kui hr Rannut räägib aga nendest õppeasutustest, mis on loodud Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia Seaduse alusel, siis sellest seadusest on keeruline aru saada, kellele kuulub see õigus. 4 punkt 1. Räägib sellest, et Vähemusrahvusse kuuluval isikul on: õigus moodustada ja toetada rahvuslikke ( ) haridusasutusi s.t. see õigus on füüsilisel isikul. Samal ajal 5 punkt 1 räägib sellest, et Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks on: emakeelse õppe korraldamine s.t. see on kultuuriomavalitsuse ülesanne, mis vastavalt seadusele ei ole üldse juriidiline isik. Täieliku segadust selles küsimuses toob Põhiseaduse 37, mille kohaselt Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Vastavalt õiguskantsleri Ü.-E. Truuvälja kommentaaridele, ammu minu poolt esitatud järelpärimisele Põhiseaduse nimetatud paragrahvi kohta, käib jutt just õppeasutusest, mis on asutatud kultuuriomavalitsuse raames. Imelik on vähemalt see, et: miks õppeasutus, mis on näiteks loodud vene kultuuriomavalitsuse poolt võib ise valida, millises keeles ta hakkab lapsi õpetama, kui ta on vene kultuuriomavalitsus ja tema seaduslik ülesanne on õpetada emakeeles? Kuidas see ka ei ole, kuid kusagil eesti seadustes ei ole vähemusrahvuste õppeasutuste teemat lahti arutatud s.t. põhiseaduslik subjekt, mis omab konkreetset põhiseaduslikku õigust, sündis faktiliselt surnuna. Ka hr Rannut i täpsustus era kutsub esile hämmingut. Tema loogika on arusaadav: tahate õppida emakeeles makske selle eest ise. Ainult, et sellel loogikal ei ole seaduslikku alust. Nagu juba eelpool viidatud, Erakooliseadus laieneb eranditult eraõiguslikele juriidilistele isikutele, aga kultuuriomavalitsus ei ole üldse juriidiline isik. Seejuures oma mõtte kohaselt, aga ka kooskõlas eelnevalt loodud seadustega on see avalik-õiguslik, mitte aga eraõiguslik juriidiline isik. Seepärast ei ole kultuuriomavalitsusel erakooli asutada lihtsalt õigust. Ja ta ei pea seda ka olema. Isegi Põhiseaduse paragrahvis 37 on öeldud: et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Nagu on näha eeltoodud fragmendist, ei ole seadusandja ka siin tulnud toime oma põhiseadusliku ülesandega. Riiklikud ja munitsipaalkoolid ning gümnaasiumid on reguleeritud Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, erakoolid Erakooliseadusega, aga kus on siis seadus teistest õppeasutustest, kelleks sageli on erakoolid? Sellist seadust ei eksisteeri, kuigi EV Põhiseadus kirjutab ette selle eksistentsi vastavalt seadusele. Paar aastat tagasi minu poolt tehtud laiaulatuslik analüüs Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusest võimaldas teha järeldust sellest, et Eesti õigusalases reaalsuses mõiste muud all peab just silmas pidama väikerahvaste õppeasutusi, mida luuakse just rühmade tarvis, millest kirjutab hr Rannut. Just nimelt need on muud mitte riiklikud, mitte munitsipaalsed ja mitte era õppeasutused. Mille alusel hr Rannut i märkus (era) ei oma mingit seaduslikku põhjendust. Erandiks võib siin olla artikkel 13 Raamkonventsiooni kohta vähemusrahvuste kaitsest, mis kõlab Pooled tunnistavad oma haridussüsteemi raames, et vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel on õigus asutada ja juhtida oma erakoole või täiendõppeasutusi. Kuid, nagu juba täheldatud, oma süsteemi hariduse raamid, mis on märgitud Põhiseaduses, jäävad endiselt osaliselt seaduste tasemel sissekirjutamata. Vastupidi, kaugeltki mitte kõik konstitutsioonid ei sisalda vähemusrahvuste autonoomia sätteid. Nähtavasti ei ole mõtet lisada öeldule, et kõik katsed luua vene kultuurautonoomiat raamides, teatud fantaasiate pinges, oleks võinud ju luua koole oma rühmale tõkestati Kultuuriministeeriumi poolt. Nii, et hr Rannut i varjamatu etteheide selle kohta, et viimast õigust pole vene kogukond piisavalt kasutanud ei ole suunatud õigele aadressile. Selle osa analüüsi lõpuks peab märkima, et kõikidest keeleõigustest tõi hr Rannut esile kaks olematut. Huvitav, et seda lõiget oma artiklist nimetas hr Rannut Valeks ettekujutuseks oma õigustest. 2. Vähemusõigustest eraldi pole vene kogukonna puhul mõtet rääkida (keeleõigusest S.S.), sest tegemist on valdavalt immigrantrühmaga, kellele need õigused ei laiene. Nimelt ei ole keeleõigused transporditavad ega liigu koos kõnelejaga üle põlisasuala piiride. Jätkates teema Vale ettekujutus oma õigustest lahkamist hr Rannut puterdab juhuslikult eesti oskusteabele (know-how), mille abil saboteeris Eesti faktiliselt kõikide vähemusrahvuste õigusi sh ka keeleõigusi. Kõneks on põhiseaduslikust terminist vähemusrahvus, mida traditsiooniliselt valesti tõlgitakse kui rahvusvähemus (national minority). Vähemusrahvuse määratlus, mis on toodud Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusest on sihilikult seotud EV kodakondsusega ja elupõlise elukohaga. Peale EV kodakondsuse varastamist kõikidelt EV elanikelt, kellel ei olnud kaheldavat õnne olla sündinud 1940.a. Eesti Vabariigis, muutus vene vähemusrahvus faktiliselt õiguskimääriks. Vene vähemusrahvuseks on eestlased valmis tunnistama ainult peipsiäärseid venelasi, aga vene rahvusvähemuseks mitte kedagi. Analüüsi selle sündsusetuse kohta esitasin ma oma memorandumis Riigikogule, millega saab tutvuda siin: Kuid isegi hr Rannut kavaldab siin, minnes vastuollu Põhiseadusega, andes keelelised õigused (seal hulgas) ja mitte õigusi vähemusele. Täpsemalt kõneks võib olla Põhiseaduse 52 lg 2, mis sätestab Paikkondades, kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel, võivad kohalikud omavalitsused seaduses sätestatud ulatuses ja korras kasutada sisemise asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt. Nagu näha on siin ei ole juttu vähemusrahvusest nagu on sätestatud Põhiseaduse 51 lg 2-s. Arusaamatu on, millises kontekstis kasutab hr Rannut terminit immigrandid, kellele need õigused ei laiene. Kui jutt läheb mitte EV kodanikele st välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, siis vastavalt EV Põhiseaduse 9-le Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Unikaalne põhiseaduslik konstruktsioon ilma nn seaduse klauslita st fraasid kui seadusega ei ole määratud teisiti. Põhjalikumalt on seda teemat lahatud minu raamatus Vene õigus Eesti Põhiseaduses, mille peatükk Kodanik ja rahvas on avaldatud siin: Nii, et hr Rannut i avaldus sellest, et keeleõigused immigrantidele ei laiene on väär. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon opereerib kahe määratluse vahel: piirkondades, kus vähemusrahvusesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud ( põlisalad - artikkel 11 lg 3) ja piirkondades, kus vähemusrahvusesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur (artikkel 14 lg 2). 3. Üks selle pinnalt kujunenud eksiarvamusi on nn õigus venekeelsele haridusele Eestis, mille kohaselt peaks Eesti riik tagama venekeelse hariduse säilimise. Tegelikult ei pea Eesti seda pakkuma isegi mitte põhihariduses. Rääkides keelelistest õigustest, tuleb rõhutada kaht: õigust riigikeel omandada ning oma rühmale (era)koole asutada. Seda viimast õigust pole vene kogukond piisavalt kasutanud, sest Eesti riik on niigi hoolitsenud vastava õiguse realisatsiooni eest. Leida nende kahes avalduses loogikat mul ei õnnestunud. Teisest fraasist järeldub, et Eesti riik on niigi hoolitsenud vastavate õiguste realiseerimisel oma rühmale koolidele st venekeelsetele koolidele. Millest järeldub, et venelastel on Eestis õigus venekeelsetele koolidele, aga riigil on kohustus neid tagada. Seos on arusaadav: venelastel on õigus, riigil on kohustus. Kõik on täpne: õigus on vastavuses kohustusega. Kuidas aga siis mõista hr Rannut i esimest fraasi sellest, et riik on kohustatud ainult just nagu peaks aga tegelikult ei pea Eesti seda pakkuma isegi mitte põhihariduses? Samas märgime ka hr Rannut i tekstis sõna Eesti ebakorrektset kasutamist. Eesti on maa nimi, kus me kõik elame. Aga Eesti riik on avalik juriidiline isik, kellel on õigused ja kohustused oma elanikkonna ees. Ja oma haridusprobleeme otsustab vene kogukond just nimelt riigiga, kui juriidilise isikuga, mitte aga Eesti maaga. Öeldes, et Eesti ei pea, hr Rannut selgelt eraldab meid Eestist. Kui aga siiski üritada mõista sisuliselt seda probleemi, milles hr Rannut ilmselt läks ummikusse, siis tuleb otse vastata küsimusele kas on venelastel õigust venekeelsele haridusele? Tasuta venekeelsele haridusele põhikoolis ja gümnaasiumis? Minu vastus sellele küsimusele jah on. Oma positsiooni põhjendamiseks toon kolm argumenti. 1) Kooskõlas põhiseaduse 37-ga igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Sõnal õigus on mitmekülgne tähendus, kuid meile on tähtis, et see sisaldaks endas nii õigust nõuda, kui ka õigust valida. Kooskõlas selle põhiseaduslikule määratlusele on riik kohustatud tagama igale soovijale võimaluse õppida eesti keeles. Seega peab riik arvestama sellega, et hoopiski mitte kõik vene lapsed ei soovi õppida eesti keeles. Sellega seoses peab riik tagama neile valiku võimaluse st peab üleval pidama tasuta venekeelseid koole. Vajalikul arvul nagu on täheldatud Põhiseaduses. Oleks situatsioon teistsugune ja eesti koolide õppekeeleks olnud eesti keel kohustuslik, siis oleks ka Põhiseadus seda määratlenud üldhariduskoolides toimub õppetöö eesti keeles. Oletame, et selliselt nagu määratleb 52 Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel. Kuid Põhiseadus ei kehtesta koolides kohustuslikku õppekeelt, vaid kehtestab igaühele õiguse õppida eesti keeles. Veel enam, riigil ei ole õigust sekkuda sellesse õppekeele valikusse, kuna Põhiseaduse 37 ei sisalda seaduse klauslit õppekeele osas. Seega Riigikogu, sekkudes õppekeele määramises üldhariduskoolides, rikkus Põhiseadust, kuna viimane ei anna talle selleks õigust. Märgin samuti, et Põhiseaduse eiramine koolide üleviimine eesti keelele on sisse viidud Eesti Rahvusvähemuste Kongresside mõlemasse resolutsiooni. 2) Peab mäletama, millises õiguslikus olukorras võeti vastu Põhiseadus. Selle vastuvõtmise ajal kehtis Eesti NSV Kodanike Rahvuslike Õiguste Seadus, mis võeti vastu 15.detsembril 1989 aastal. Vastavalt selle seaduse 4-le Kõikide rahvuste kodanikel on õigus: saada riiklikes õppeasutustes või kultuuriühingutes üldharidust eesti, vene või muus keeles; Saada kesk-eri või kõrgemat haridust aga ka täiendavat haridust eesti, vene või muus keeles, mida riik tagab vastavalt Eesti NSV vajadustele. Seda seadust ei tunnistatud Põhiseadusega vastuolevaks ja muudeti ära 1993 aastal Väikerahvuste Kultuuriautonoomia Seadusega. Eesti NSV Kodanike Rahvuslike Õiguste Seadusest on näha, et kõikidel tasemetel haridus vene keeles oli garanteeritud. Seda enam, isegi peale ultranatsionalistide kuritegelikku võimule tulekut, ei muutunud eesti keel Põhiseaduse kohustuslikuks õppekeeleks aga põhimõte kõikidest rahvustest kodanikel on õigus vahetus põhimõttega igaühel on õigus st õppekeel jäi isikliku valiku küsimuseks, mitte aga riigi valikuks. 3) Märgin siin ära ühe põhiseadusliku aspekti, millele harva pööratakse tähelepanu. Tegemist on eesmärgiga pidada üleval riigi ja omavalitsuse poolt õppeasutusi. See eesmärk, mis toodud samas 37 teha haridus kättesaadavaks. Rõhutan, et hariduse kättesaadavus on haridussüsteemi ainsamaks põhiseaduslikuks eesmärgiks. Seepärast igasugused muudatused haridussüsteemis, sealhulgas ka keelelised, peavad eelkõige läbima kontrolli selles osas, kas nad suurendavad haridusele juurdepääsu või vähendavad seda. Täiesti ilmne, et õppimine võõras (eesti) keeles vähendab järsult juurdepääsu haridusele, mille tõttu üleminekut eesti keelele tuleb lugeda samamoodi põhiseadusega vastuolevaks. 4. See, kas vastava emakeele kõneleja ka Eesti riigile makse maksab või mitte, keelelisi õigusi ei mõjuta (kuigi seda argumendina esile tuuakse). Nagu on teada, keerulisem on tõestada ilmselget. Kuigi, see millise kergusega hr Rannut loobub rahateemast (mis ei ole eestlastele üldse omane), teeb ettevaatlikuks. Näidata otsest seost maksude maksmise ja nende jaotamisest osavõtmisega, tõenäoliselt mul ei õnnestu, kuna mitte ükski normaalne seadus ei reguleeri seda on vägagi ebatõenäoline. Kuigi rahvusvähemuste arvulist panust võib näidata Haagi Soovitused Rahvusvähemuste Õiguse Kohta Haridusele (koostatud 1996.a. OSCE ülemkomissari Max van der Stuhli tellimusel) punkti 17 näite varal. Nimetatud punkt määratleb, et Rahvusvähemuste hulka kuuluvail isikuil peaks olema ligipääs emakeelsele kõrgharidusele, kui nad on avaldanud selleks soovi ning kui nende arvuline hulk seda õigustab. 5. Samuti ei pea riik võimaldama kõikidele tasuta eesti keele kursusi. Vaatame, kas see on ikka nii. Põhiseaduse preambula räägib meile sellest, et peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, sellest järeldub, et eesti keele säilitamine on riigi otsene kohustus. Mitte aga immigrantide kohustus. Seepärast iga muulase eesti keele õppimist peab riik võtma kui ülimat lojaalsust ja igati seda stimuleerima, kuna muulased aitavad vahetult täita riigil tema ülesannet. Muulaste poolt enese kulul eesti keele õppimist tuleb hinnata kui riigi oma kohustuste täitmisest keeldumist ja vastutustundetut suhtumist oma põhikirjalistesse ülesannetesse. 6. Haridus ei ole omaette eesmärk, vaid see on ettevalmistus iseseisvaks eluks. See peab tagama, et inimesed ei rända Eestist välja, vaid saavad siin hakkama, siin luuakse kõrgepalgalisi töökohti ning inimesed on oma eluga rahul. Kõikide hariduse võimalike ametlike eesmärkide seas sellist eesmärki ei ole. Vastavalt Haridusseaduse 2 lg 3 hariduse eesmärk on: 1] luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste (seadus on väljaantud 1992.a. seepärast rahvusvähemus ) ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis; 2] kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi; 3] luua igaühele eeldused pidevõppeks. Nagu on näha, ülesannet, et inimesed ei läheks ära välismaale, haridusele ei seata. Arusaadav, et see on hr Rannut i isiklik reaktsioon viimastele trendidele demograafias. Seda ülesannet ei püstitatud ka 90-te aastate algul, kui Eestist lahkus rohkem kui mitteeestlast. Miks püstitab Rannut seda küsimust praegu? Seepärast, et lahkuma hakkavad eestlased. Kui lahenda seda küsimust läbi põhikirjalise ülesande eesti rahva säilimise, siis peaks riik eelkõige keelama etnilistel eestlastel lahkumise välismaale meie, venelased, seda ülesannet nende eest kuidagi ei lahenda. Imelik, et Vabariigi Valitsus, tavaliselt nii otsustav repressiivsete meetmete kasutamisel, on sellest ilmselgest otsusest taandunud. 7. Seega ei ole praegune Eesti hariduse keelekorralduse eesmärk lõimumise tagamiseks piisav. Äsjane, aasta (!) tagasi kehtestatud vene põhikooli õppekava toodab inimesi, kes ühiskonna põhivoolu ei kuulu ning tihti seda ei soovigi, sest elavad segregatiivses kultuuris. Koos õppekavaga omandavad nad meelsuse, mida hiljem on keeruline Eesti-kesksemaks muuta. Tähendab, et hr Rannut tunnistab otseselt, et hariduse ülesanne - on pro-eestlasliku maailmavaate formeerimine. Ülesanne on Põhikirja kui ka rahvusvahelise õiguse vastane. Inimese maailmavaade on tema vaba isikutahte teostuse tulemus, elus teostatud valikute tulemus. Sellega ma soovin rõhutada, et katsed igasuguseks maailmavaate muutmiseks ja mitte ainult pro-eest
Related Search
Similar documents
View more...
We Need Your Support
Thank you for visiting our website and your interest in our free products and services. We are nonprofit website to share and download documents. To the running of this website, we need your help to support us.

Thanks to everyone for your continued support.

No, Thanks