ISURI KEELE SOIKOLA MURDE VERBI MUUTMISSÜSTEEM - PDF

Description
TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT EVA SAAR ISURI KEELE SOIKOLA MURDE VERBI MUUTMISSÜSTEEM MAGISTRITÖÖ JUHENDAJA EMERIITPROFESSOR TIIT-REIN VIITSO TARTU 2008 SISUKORD

Please download to get full document.

View again

of 20
All materials on our website are shared by users. If you have any questions about copyright issues, please report us to resolve them. We are always happy to assist you.
Information
Category:

Humor

Publish on:

Views: 32 | Pages: 20

Extension: PDF | Download: 0

Share
Transcript
TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT EVA SAAR ISURI KEELE SOIKOLA MURDE VERBI MUUTMISSÜSTEEM MAGISTRITÖÖ JUHENDAJA EMERIITPROFESSOR TIIT-REIN VIITSO TARTU 2008 SISUKORD I SISSEJUHATUS Töö eesmärk ja ülesehitus Töö aluseks oleva keeleainese päritolu Isuri kirjakeelest ja selle rajajast Varasemaid isuri verbi käsitlusi Kasutatud kirjaviis 8 II KLASSIFITSEERIMISE PÕHIMÕTTED Klassifitseerimise põhimõtted Tüve baasvormi leidmine ja klassifitseerivad vormid 16 III ISURI VERBIKATEGOORIAD Kõneviisikategooria Kindel kõneviis Tingiv kõneviis Käskiv kõneviis Potentsiaal Ajakategooria Tegumoekategooria Pöördekategooria Ainsuse 1. ja 2. pööre Ainsuse 3. pööre Mitmuse 1. ja 2. pööre Mitmuse 3. pööre Kõneliigikategooria Infiniitsed verbivormid Infinitiiv Gerundium Supiin Partitsiibid 34 IV VERBI MUUTTÜÜPIDE TUVASTAMINE Tüvesiseste konsonantide vaheldus Astmevahelduslikud tüvemuutused Klusiilide astmevaheldus l- ja n-kaolised ehk allegrovormid Afrikaadi ts vaheldus Üldgeminatsioon Erigeminatsioon ehk obstruentide geminatsioon Kolmesilbiliste (viiesilbiliste) sõnade geminatsioon Konsonantide vaheldus järgsilpides Lähteklassifikatsioon tüvesiseste konsonantide vahelduse alusel 44 2 4.2. Tüve lõpphäälikute muutused Supiini, kindla kõneviisi oleviku ja infinitiivi allklassifikatsioon Kindla kõneviisi oleviku ja mineviku tüve allklassifikatsioon Allklassifikatsioon tingiva kõneviisi tunnuse liitumise alusel Lähteklassifikatsioon tüvevariantide vahelduse alusel Morfoloogilised formatiivid Lähteklassifikatsioon morfoloogiliste formatiivide alusel Koondklassifikatsioon Isuri murrete verbi muutemorfoloogia erinevusi Refleksiivse pööramise erinevusi 73 KOKKUVÕTE 75 LÜHENDID 77 Külade ja murrete lühendid 77 Kasutatud terminite lühendid 78 KASUTATUD ALLIKAD 79 SUMMARY 83 TABELID Tabel 1. Verbi lähtiä põhiparadigma 15 Tabel 2. Verbi lähtiä täis- ja ennemineviku paradigma 15 Tabel 3. Verbi lähtiä eitav kõne 15 Tabel 4. Klusiilide astmevahelduslikud tüvemuutused 39 Tabel 5. Tüvesiseste konsonantide vaheldus 46 Tabel 6. Supiini, kindla kõneviisi oleviku ja infinitiivi allklassifikatsioon 48 Tabel 7. Lihtmineviku tüve moodustamine oleviku tüvest 49 Tabel 8. Tingiva kõneviisi tunnuse liitumine oleviku tüvele 52 Tabel 9. Lähteklassifikatsioon tüvevariantide vahelduse alusel 55 Tabel 10. Finiitvormide formatiivid 58 Tabel 11. Infiniitvormide formatiivid 60 Tabel 12. Lähteklassifikatsioon morfoloogiliste formatiivide alusel 62 Tabel 13. Koondklassifikatsioon 65 Tabel 14. Soikola verbi muuttüübid 67 3 I SISSEJUHATUS 1.1. Töö eesmärk ja ülesehitus Tänaseks on kirjeldatud paljude läänemeresoome keelte ja murrete verbide muutmissüsteem. Käesoleva töö ülesandeks on täita lünk isuri verbi osas. Teatavas mõttes on sellega hiljaks jäädud, kuna keele kõnelejaskond on viimase saja aasta jooksul oluliselt vähenenud. Nõnda ei kuule me enam kõneldavat elavat Hevaha ega Oredeži murret. On ka alust arvata, et praegu Ingerimaal kõneldav isuri keel, selle Soikola ja Alam-Luuga murded, on kunagisest vormi- ja sõnavararikkusest palju minetanud. Töö täpsemaks eesmärgiks on seatud isuri keele verbi muutmissüsteemi sünkroonne kirjeldamine Soikola murde näitel. Kirjeldamisel jälgitakse klassifikatoorse morfoloogia meetodit (Viitso 1976; Viks 1976, 1980 jne), mille puhul erinevused sõnade morfoloogilises käitumises kaardistatakse muuttüüpide tuvastamise läbi. Töös tuuakse välja isuri keele verbi muutmissüsteemi kõige paremini iseloomustavad ja enim mõjutavad keelelised iseärasused. Nende leviku kirjeldamisel tuuakse võrdlevat materjali teistest isuri (pea)murdeist, taotlemata seejuures lõplikkust. Ehkki Hevaha ja Oredeži murrete alalt on aegade jooksul talletatud suhteliselt suur hulk keelemälestisi, ei ole seda siiski peetud piisavaks täielike paradigmade kirjeldamisel, sestap piirdutakse olemasoleva materjali põhjal näidete esitamisega murrete morfonoloogilisest erinevustest. Verbi muutmise nüansside märkamisel on suuresti abiks olnud Terho Itkose Muoto-opin keruuopas (Itkonen 1983) ja läänemeresoome verbi muutmise mitmekesisuse (loe: keerulisuse) suurepäraseid esitusi Mihkel Toomse Eesti ta-, täverbide konsonantsest liitumisest (Toomse 1941). Uurimus koosneb neljast peatükist. Esimene peatükk tutvustab sissejuhatavalt töö eesmärki, uurimuse aluseks olevat keelematerjali, peatub põgusalt isuri kirjakeelel ning rohkem kui sada aastat tagasi ilmunud esimesel ja seni viimasel isuri verbi klassifikatsioonil. Sissejuhatava osa lõpetab keeleainese esitusviisi kirjeldus. 4 Teine peatükk käsitleb klassifitseerimise põhimõtteid, sh esitab tutvustavalt näite põhiparadigmast, täis- ja ennemineviku ning eitava kõne paradigmast. Teises peatükis vaadeldakse klassifitseerivaid vorme ning põhjendatakse baasvormi valikut. Mahukam ehk töö põhiosa on kolmas ja neljas peatükk. Kolmandas peatükis antakse ülevaade isuri verbikategooriatest ning selgitatakse klassifitseerimiseks vajalik tüve ja muutesufiksi piir ning muutelõpud. Neljandas peatükis keskendutakse muuttüüpide tuvastamisele, koostades esmalt erinevate liigitusaluste põhjal lähte- ja allklassifikatsioonid ning esitatakse nende põhjal koondklassifikatsioon. Peatüki lõpetab pilguheit isuri keele verbi muutmise murretevahelistele erinevustele. Esitatav isuri keele Soikola murde verbiklassifikatsioon on vahend nii isuri verbi muutmise iseärasuste kirjeldamiseks kui muuttüüpide tundmaõppimiseks. Klassifikatsioonil ei ole normatiivset iseloomu, küll aga on teda võimalik kohandada õppeotstarbeks Töö aluseks oleva keeleainese päritolu Isurite asuala kujunemist ja isurite arvu muutumist on hiljaaegu väga põhjalikult kirjeldanud Enn Ernits. Looduslikult väga kaunis ning geograafiliselt ihaldusväärne asuala Soome lahe idakaldal on saanud (mitte ainult isuri) rahvale saatuslikuks. Ernits märgib, et 19. sajandini elasid isurid vaid Ingerimaal. Põhja-Ingeri isurid ja ka väike arv Kagu-Soome isureid hääbus 20. sajandi alguseks. Nõukogude Liidus säilis pisirahvas peaaegu sama suurena nagu tsaariaegsel Venemaal vähemalt 1930ndate aastate alguseni. Esimese maailmasõja järel elas põhiosa isureist Venemaal ja väike osa Eestis. Isikukultusega seondunud rahvuspoliitika ja Teise maailmasõja tagajärjed killustasid isureid ja vähendasid nende arvu drastiliselt. Sajandiga on isurite arv langenud enam kui kümme korda, olles tugevalt alla tuhande. (Ernits 2007: 13-32) Isuri murdeis kuuleb tänapäeval kõnelemas Soikola ja Alam-Luuga alade vanema põlvkonna inimesi. Nendelt pärineb verbi paradigmade täpsustamisel vältimatuks osutunud välitööde materjal. Soikola poolsaarel töötati ja aastal neljas külas järgmiste keelejuhtidega: Viistinä Jevdokija Mihhailovna Vassiljeva (s. 1927), Savimägi Zoja Konovalova (s. 1950), Mari Tarsalainen (s. 1925), Lisaveta Pavlovna Zaveljeva (s. 1930); Mättäsi Anni Tepponen (s. 1928); Loka Mari Mikko t. Moissejeva (s. 1938). Lisaks on 5 kasutatud varasemaid lindistusi Luuditsas elanud Olga Mironovna Lukina lt (s. 1927) Harkkolas). Suurem osa verbimorfoloogia kirjeldusalusest materjalist pärineb 1) sõnaraamatutest: R. E Nirvi Inkeroismurteiden sanakirja (1971), A. Laanest Isuri keele Hevaha murde sõnastik (1997); 2) tekstikogumikest: P. Ariste Isuri keelenäiteid (1960), A. Laanest Isuri murdetekste (1966); 3) teadustöödest: V. Porkka Ueber den Ingrischen Dialekt... (1885); Sovijärvi Foneettis-äännehistoriallinen tutkimus Soikkolan inkeroismurteesta (1944), Laanest Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia (1986). 4) V. I. Junuse koostatud isuri keele õpikutest 5) Tartu Ülikoolis säilitatavatest käsikirjalistest kursusetöödest. Põgus, ent huvipakkuv arhailiste vormide analüüs isuri ja vadja rahvalaulude keele morfoloogiast pärineb Juhan Peegli sulest (Peegel 1953). Verbi tuletusliiteid isuri keeles on vaadelnud Ilme Sander (Sander 1959), allikana on samuti kasutatud Leidi Veskise kursusetööd Atribuut isuri keeles (Veskis 1961) Isuri kirjakeelest ja selle rajajast Kahe ilmasõja vahelisel ajal oli isuritel erinevalt naabritest vadjalastest võimalus omakeelseks koolihariduseks ja kirjasõnaks. Suurema osa kirjanduse autor või üks autoritest oli Väino Junus, sündinud aastal Pokisenpurskaja külas Gatšina rajoonis. Junus alustas tööd isuri õpikutega aastate alguses. Aastal 1932 valmistas ta koos Dubovi ja Lensuga ette aabitsa isuri koolidele. Järgmisel kahel aastal andis Junus välja kaks lugemikku 2. ja 4. klassile (1933, 1934), samal ajal ta tõlkis ja andis välja aritmeetika ülesannete kogumiku 4. klassile. Aastal 1936 ilmunud isuri keele grammatika, selle 1. osa morfoloogia kui abivahend õpetajatele, oli ka viimaseks tema sulest ilmunud raamatuks. Nagu on teada, hävitati aastate lõpul enam kirjaoskajaid, aktiivseid tegelasi: majapidamiste juhte, õpetajaid, loomeinimesi, nende seas isuri grammatika autor V. Junus. Ainult õnnelikuks juhuseks võib lugeda tema väljaandeid üks aasta enne tema hukkumist. V. Junuse saatus on väga näitlik. Junus arreteeriti 31-aastasena 29. oktoobril, aastal. Arreteerimise momendil oli ta dotsendi ametis Leningradi Ajaloo ja Lingvistika Instituudis. 6 Junusele mõisteti kõrgeim karistusmäär: ta lasti maha sama aasta 15. novembril süüdistatuna koostöös kontrrevolutsioonilise rahvusliku fašistliku organisatsiooniga ning rehabiliteeriti 20 aasta pärast postuumselt. Sõjaväe prokuratuuri protestist selgub, et Leningradi oblasti territooriumil mingit soome kontrrevolutsioonilist organisatsiooni ei tegutsenud. (Mirenkov 2002: ) Esimesed isurikeelsed raamatud rajanesid Soikola kandi keelel, mistõttu mitmed vormid ja sõnad jäid laugalastele arusaamatuks aastal trükivalgust näinud Junuse Izoran keelen grammatikka (Junus 1936) eesmärgiks oli luua kirjakeel, mis oleks mõistetav nii Lauga kui Soikola keeletarvitajatele, milles oleks esindatud mõlema murde vormistik ja mille õigekirjareeglid oleksid aru saadavad nii Lauga kui Soikola inimestele. Junus on pidanud tähtsaks, et kirjakeele loomisel peetaks silmas kõigi eri murrete iseärasusi ning valikse neist kirjakeelde need, mis on kergemad omandada ning arusaadavad kõigi murrete kõnelejatele. Junuse grammatika (nagu autor ise eessõnas ütleb) ei ole ainult keeleteaduslik uurimus. See ei esita fakte ainult elavast kõnekeelest, vaid loob ise uusi reegleid kirjakeele hüvanguks, üritab tugevdada kirjanorme, mis ühendaks sillana kaht dialekti. Hoolimata Junuse õpikute keelele omastest soomepärasustest (vt ka Ariste 1956: 36) on tegemist siiski väga huvipakkuvate allikatega keele uurimisel Varasemaid isuri verbi käsitlusi Enamik isuri verbi seniseid käsitlusi on pühendatud üksikteemadele, enamasti mitmeid läänemeresoome keeli või murdeid hõlmava uurimuse osana. Enim on uurijaid paelunud nt refleksiivne pööramine (Lehtinen 1978; Koivisto, V. 1995), konsonanttüvelised verbiparadigmad (Koivisto, J. 1996), aga ka translatiivverbid (Laakso 1990), vene verbide kohanemine Venemaa läänemeresoome keeltes (Pugh 1999) jm. Esimene ja seni viimane isuri verbi klassifikatsioon pärineb 19. sajandist, Volmari Porkka doktoriväitekirjast Ueber den ingrischen Dialekt mit Berücksichtigung der übrigen finnisch-ingermanländischen Dialekte (1885). Tegemist on esimese eriuurimusega isuri keelest. Selles töös antakse ülevaade isuri keele foneetikast ja morfoloogiast ning esitatakse rohket võrdlusmaterjali Ingeri soome murretest. Porkka esitab muuhulgas isegi oma nägemuse muuttüüpidest isuri keeles. Porkka 7 uurimus ei ole keelegeograafiline tänapäevases mõttes, kuna seda teadusharu polnud veel välja kujunenud, seetõttu ei anna Porkka näidete esitamisel kohaviiteid, murregi on mainitud vaid siis, kui autoril on olnud andmeid, et antud vormi tarvitusel esineb murdeerinevusi. Põhiline ainestik esindab Soikola ja Hevaha murret, natuke vähem Oredeži ja Alam-Luuga murret. Tuleb kahetseda, et uurimata on jäänud põhja pool Neevat kõneldav isuri keel, mis sel ajal arvatavasti veel eksisteeris. (Laanest 1986: 7) Kokkuvõttes jäi Porkka siiski arvamisele, et isuri murret peab pidama karjala keele eri haruks nii keeleandmete kui rahva enesenimetuse põhjal (Porkka 1885: 3). Sellel arvamusel oli saatuslik mõju isuri keele edasisele uurimisele: mõned hilisemad soome uurijad ei tunnustanud enam üldse isuri keele iseseisvust, vaid on pidanud seda vaieldamatult karjala keele üheks murdeks, n-ö Ingerimaa karjala murdeks. Ent need autorid on hüljanud tõiga, et nende keelte vahel on ka palju selliseid erijooni, mis pole ühised mõlemale keelele ning mille poolest isuri keel õige teravalt erineb tänapäeva karjala murretest ja mille pärast isuri keelt ei saa kuidagi pidada karjala murdeks. (Ariste 1956: 38) Analüüsides verbi muutumist, jaotab Porkka tegusõnad kahte suuremasse rühma subjektiivse ja refleksiivse pööramise alusel. Subjektiivselt pöörduvad verbid jagab Porkka kahte klassi, arvates I klassi verbid saa-, too- ja käü-, II klassi sano-, kuto-, leipoi-, haravoi-, anta-, luke-, tule-: tul-, mäne-: män-, pakene-: paet-, maka(i)ta-: maat- ning hävitä-: hävit-. Refleksiivse pööramise näidetena esitatakse verbid heittii-: heittiis-, istui-: istuis- ja kummartai-: kummartais-. Esitatakse ka kõikide nimetatud verbide põhiparadigmad. Tuues põhjuseks verbide pööramise suure sarnasuse soome kirjakeele omaga, mainitakse verbe kirjeldavas osas lähemalt ainult vorme, mille puhul selles suhtes esineb kõrvalekaldumisi. Tähtsa erinevusena III flektsiooniklassi verbide pööramises Soikola ja Hevaha murde vahel toob Porkka välja kindla kõneviisi oleviku mitmuse 1. ja 2. isiku, kus Hevaha murre on säilitanud oletatavalt vanema keelekuju, vrd magae-man (ish) ja makkaa-mma (iss). (Porkka 1885: ) 1.3. Kasutatud kirjaviis Eri kogujate ja väljaannete poolt kasutatav isuri keeleandmestik on kirja pandud erineval ajal, kantuna erinevatest eesmärkidest ja esitab keele foneetilise eripära erineva 8 täpsusastmega. Pikkade sisemiste heitluste järel on otsustatud verbi muutmissüsteemi kirjeldamisel tabelites märkimisviisi ühtlustada ning töös kasutada eesti ortograafia lähedast kirjaviisi. Nii nagu isuri keelt on kaua peetud nii karjala kui soome keele murdeks, on siiani levinud ka arvamus, et isuri keele kirja panemiseks on sobivaim soome ortograafia, mida on kasutatud ka isuri kooliõpikutes. Eesti ortograafia kasutamise otsuse tingis ennekõike geminaatide ja poolpikkade konsonantide eristamise vajadus. Töö tekstiosa näited on esitatud allika kirjaviisis või foneetilise transkriptsiooni kujul vajadusel, milleks hinnatakse eriti klusiilainesega sufiksitega vormide kirjeldamist. Selgituseks kasutatud kirjaviisist: a) pikk vokaal märgitakse kahekordse vokaaliga (kaataa = kātā), b) leenisklusiilid märgitakse väiketähega kujul g, b, d. Antud märkimisviisi olulisemaks puudujäägiks on see, et isuri keeles on silbilõpulised klusiilid heliliste konsonantide ees heliliseks muutunud, nt eglen eile, kagra kaer, tedri teder (vt Laanest 1986: 34-35), mis on seega positsiooniliselt määratud nähtus. Foneetilisest seisukohast on see oluline aspekt, aga muutemorfoloogia seisukohast eriarenguid ei põhjusta. Saati võib teatud juhtudel ka sellises positsioonis olev klusiil helilisuse kaotada: kui silbilõpulise kombinatsiooni meediaklusiil + liikvida ees on pikk vokaal, tekib klusiili ja liikvida vahele švaavokaal ning klusiil hääldub leenisena, nt sēgªla sõel, nēgªla nõel (Sovijärvi 1944: 8). c) üksikklusiil ja poolpikk klusiil märgitakse ühekordse tähega, nt Vol sètí söödi, Har šoutā sõuda (Laanest 1986: 41); Saa pantí pandi, oltí olid, oldi, laŋkeis kukkus (Ariste 1960: 9, 18). d) kõik geminaadid märgitakse kahekordse tähega, nt külvettämääz vihtlemas, makkaizin = makkaizin magasin (Ariste 1960: 11). e) poolpika sibilandi eristamise vajadus tingib sõnasiseste sibilantide kirjaviisi täpsustamise: poolheliline z esineb vokaalide vahel või helilise konsonandi naabruses ning sõna lõpus, nt Vii küzü küsi, Ven lazin lasksin (Laanest 1986: 41), Saa noizimma hakkasin (Laanest 1986: 130), Vii koverzin painutasin, haizon haisen. s tähistab sõna sees samas positsioonis tugevaastmelist poolpikka (tugevnenud, pikenenud) sibilanti, nt Saa pääsöö 9 pääseb (Ariste 1960: 21), haisoo haiseb, haisova haisev (IMS). ss tähistab geminaati, nt Saa küssû küsib (Ariste 1960: 28), Saa obassatta õpetate (Laanest 1986: 125, 127), Vii haissa haiseda. Sibilantide variantide esinemist isuri keeles kirjeldavad täpsemalt Sovijärvi (1944: 30), Ariste (1960: 50) ja Laanest (1986: 40-42). Isuri keel on vokaalharmoonia keel, sõnavormita välja toodud tunnused ja muutelõpud esitatakse tekstis ja tabelites enamasti ühe formatiivina, kus vokaalharmooniale alluv aines tähistatakse suurtähega, nt IpsPtsIpf -tu / -ttu. Küsimärgiga on varustatud töö autori poolt allikaid aluseks võttes konstrueeritud oletatavad vormid. 10 II KLASSIFITSEERIMISE PÕHIMÕTTED 2.1. Klassifitseerimise põhimõtted Morfoloogilise klassifikatsiooni elementaarüksuseks on muuttüüp. See on sõnaklass, mis erineb teistest sõnaklassidest mingite erijoonte poolest sõnade muutmisel. (Viks 1976: 276) Isuri keele muuttüüpide tuvastamist ei toeta normeeringud. 1930ndail aastail loodud kirjakeel ei ole saanud kahjuks või õnneks keelekasutuses juurduda ega keelekasutust mõjutada. Sisuliselt räägime tänapäeval ikkagi kirjakeeleta keelest, muuttüüpide tuvastamisel arvestatakse võrdseina kõiki esinevaid vorme. Registreerida ja analüüsida tuleb materjal kogu vormide mitmekesisuses seda ise mõjustamata. Karl Pajusalul (Pajusalu 1996) oli Karksi muuttüüpide tuvastamisel põhimõtteks suurima esinemussagedusega vormide primaarseina arvestamine. Isuri keele puhul on antud töös sellise meetodi kasutamine raskendatud, kuna kättesaadav keelematerjal on suhteliselt piiratud. Siiski on vahel olnud võimalik otsustada n-ö enamuse kasuks, nt ise-tüveliste verbide kindla kõneviisi oleviku 3. isiku vormistikus esineb vahel pikenenud sibilandiga vorme, nt nurisoo väriseb (IMS 350), valdavalt on siiski esinenud poolheliline sibilant lodizoo pladiseb (IMS 271), mudizoo pomiseb (IMS 315), selline vorm on üldistatud ka klassifikatsiooni. Klassifitseerimine ehk antud juhul verbide muutüüpidesse jaotamine eeldab variantide olemasolu kas tüvedes, muutelõppudes või mõlemas (Kährik 1980: 6). Isuri keelele on omane suur varieeruvus, nii muutelõpud kui tüved võivad esineda väga mitmel kujul, seda ka ühe sõna ühes ja samas konkreetses grammatilises vormis. Võrdsetena arvestatakse kõiki erinevaid avaldumisi (nt tuleb võrdseina arvestada IpsPr vorme sõnast laski(i)a: lassaa, lazedaa, laskedaa). See aga tingib paralleelparadigmasid elik märgib võimalust kuuluda mitmesse muuttüüpi ehk muutuda eri verbitüüpide kohaselt. See raskendab morfoloogiliselt oluliste erinevuste selgitamist ning teeb erinevate 11 muutmisviiside kirjeldamise keeruliseks. Morfoloogilise klassifikatsiooni puhul on selline paljusus täiesti ootuspärane, kui pidada silmas seda, et klassifikatsioon ei ole eesmärk omaette, vaid kujutab endast morfoloogiakirjelduse abivahendit, mille põhiülesanne on mitmekesist materjali sobival viisil korrastada. (Viks 1982: 518) Mistahes klassifikatsiooni eesmärgiks on leida kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum viis informatsiooni esitamiseks. Morfoloogilise klassifikatsiooni ülesanne on kajastada erinevusi sõnade käitumises, näidata sõnade neid morfoloogilisi omadusi, mida ei saa või ei ole otstarbekas edastada reeglite kujul. Üht ja sama objekti (süsteemi) saab klassifitseerida väga erineval viisil. Tulemus sõltub klassifitseerimisel arvestatud tunnustest või tunnuste kompleksist. Tunnuse(d) määrab kl
Related Search
We Need Your Support
Thank you for visiting our website and your interest in our free products and services. We are nonprofit website to share and download documents. To the running of this website, we need your help to support us.

Thanks to everyone for your continued support.

No, Thanks